Tuesday, December 13, 2011
Friday, December 9, 2011
Läänemeri
Need, kes saksa keelt on õppinud, teavad, et "see" on saksa keeles meri ja "meer" on saksa keeles järv. Ja kuna Olivia räägib saksa keelt, siis näiteks tõi ta "Ostsee". Ja eile hollandi keele tunnis hakati jälle rääkima Ostsee'st ja ma ei saanud üldse aru, mis merest nad räägivad. Eesti keeles ei ole ühegi mere nimi "Idameri". Ja siis ma googeldasin ja tulemus:
Ostsee on meie jaoks Läänemeri!!!
Kõigist lääneriikidest asub ta idas, nii et nende jaoks on see Ostsee, meist asub ta aga läänes, nii et meie ütleme selle kohta Läänemeri. Aga soomlaste jaoks on see Itameri ehk siis tõlkes ikkagi Ostsee. :D
Ma hakkasin mõtlema, et ei tea, kuidas nt. lätlased ja leedulased seda kutsuvad, sest neist asub see samuti läänes.. või venelased.
Ostsee on meie jaoks Läänemeri!!!
Kõigist lääneriikidest asub ta idas, nii et nende jaoks on see Ostsee, meist asub ta aga läänes, nii et meie ütleme selle kohta Läänemeri. Aga soomlaste jaoks on see Itameri ehk siis tõlkes ikkagi Ostsee. :D
Ma hakkasin mõtlema, et ei tea, kuidas nt. lätlased ja leedulased seda kutsuvad, sest neist asub see samuti läänes.. või venelased.
Sunday, December 4, 2011
Kaunist teist adventi!
Esimene advent- vihma sajab, tuuleiilild keerutavad mahalangenud sügislehti, väljas on 10 kraadi sooja. Ei kõla just eriti talve moodi. Laua peal põleb mul lõhnaküünal, mis annaks küll natukene märku, et jõulud on tulemas, aga samas ka mitte eriti. Siin on ikka sügis ja ei mingit märku talvest. Aga hetkel olen ma sellega rahul. :)
Täna on teine advent, ilm on peaaegu sama soe, aga mul on vähemalt jõulutunne. Uskumatu, aga see on ka võimalik ilma lumeta. :)
Alvarol oli sünnipäev, kuhu kõik pidid midagi rahvuslikku küpsetama, nii et tegin oma elu esimese kringli. See tuli superhea. Siin on ka pildid sellest.
Kõik olid midagi valmistanud, nii et kaks lauda olid taldrikuid täis, millel oli kõike head ja paremat: austria appelstruudel, hispaania kartuliomlett ja leivad erinevate katetega, soome rullbiskviit (tundsin end nagu kodus) ja soolane piruka, kreeka ahjuvorm hakkliha ja kartuliga pluss veel komme ja krõpse. Pidu võis alata ja kesta kuni hommikuni.
Ja mulle meeldivad need pärast-pidu-hommikud. Ärkasime lõuna paiku üles, sel korral istusime koos köögis, Rob valmistas meile koos oma tüdrukuga Hollandi pannkooke. Nämma. Parim hommik. Kõigil on aega, kuhugi ei ole kiiret. Mida muud veel elult tahta ja õhtul vaatasime filmi.
Siin siis paar pilti ka meie sushi-õhtust. Ma küll olin pigem pealtvaataja rollis, kui seda valmistati, aga maitses see igatahes väga hästi. :) Matu, jaanuaris!!!
Paar päeva tagasi ärkasin hommikul üles ja läksin kööki, et süüa. Ja nagu enamus meist, söön ka mina alati köögis. Olin jogurti endale kaussi ära valanud, kui kuulen karbinat. Mõtlesin, et okei, vb kuulsin midagi valesti. Aga siis kordub see uuesti.. ja uuesti.. ja see oli kindel märk sellest, et kusagil köögis on hiir. Võtsin oma kausi ruttu kaasa ja läksin ära enda tuppa. Ma ei julgenud isegi nõusid minna pesema, enne kui teised üles ärkasid ja kööki tulid. Ma küll ei karda hiiri, aga kohe kindlasti ei soovi ma neid köögis näha, isegi, kui kõik ütlesid, et see on üks väike armas hiir. Ei, hiir ei saa olla väike ja armas.
Nüüdsest on meil üleval hiirelõksud, koos peanut butteriga, kuna hiired armastavad seda rohkem kui juustu! Ja lisaks kallas Mark veel igale poole köögi äärtesse ja nurkadesse piparmündiõli, mis pidi ka aitama. Vähemalt ma pole kaks päeva hiirte krabinat kuulnud.
Sel neljapäeval kutsus Rob meid Tuomase ja Eetuga tema onupoja juurde tudengipeole. Ta sugulane elab student house'is ja nad korraldasid peo, kuhu oli kutsutud 450 inimest. Ja tõesti 450 piletit oli välja müüdud!!! Neidudele oli pilet 12.50 ja noormeestele 15 eurot ning alkohol oli tasuta! Ehk siis said juua õlut ja veini nii palju, kui soovisid. See maja oli muidu neljakorruseline, aga pidu oli kahel esimesel korrusel. Maja ees valvas politseinik, et keegi väljas ei oleks, et mitte naabrite rahu häirida. Enne pidu olid majaelanikud käinud ka naabreid hoiatamas, et pidu tuleb. Esimesel korrusel oli riidehoid, kuhu kõik said oma joped panna. Akende ette olid pandud madratsid, et klaasid terveks jääksid. Inimesed olid reaalselt külg külje kõrval üksteise külge naelutatud ja ega tantsimiseks eriti ruumi ei jäänud. Muusika oli väga vali, vähemalt ma arvan nii, aga kuna inimesed püüdsid esialgu muusikast üle rääkida ja seejärel teistest inimestest üle rääkida, siis ega muusikat ei kuule küll. :D Kui me lahkusime kella nelja ajal, siis põrandal oli 2 cm paksune õllekiht, sest vaadiõlled valati kõik topsidesse- osa topse läheb ikka ümber, kui nii palju inimesi koos on, osad viskasid vahepeal õllet maha, kui enam juua ei tahtnud jne. Igastahes oli see kindlasti meeldejääv ja igas mõttes uskumatu pidu.
natukene räägin ka oma pangakaardi tegemisest. Selleks, et teha isiklikku OV-chipcardi, millega on bussi-ja rongisõit 40% odavam, on mul vaja pangakaarti ja et saada pangakaarti, pidin ma ennast hollandisse sissekirjutama. Ehk siis kõik protseduurid olid üksteisega seotud. Egas siis midagi, kui vaja, siis vaja. Algus läks küllaltki sujuvalt. Aga ma olen siin täpselt kahel korral vihastanud ja see on nende bankade pärast. Ma ei saa aru, miks see süsteem vahepeal nii keeruline peab olema. Sul on vaja nii mitmeid dokumente ja siis sa pead veel maksma selle kaardi avamise eest, kui sa välisüliõpilane oled. Aga kui aus olla, siis ma ei usu, et see on kergem ka sellele välismaalasele, kes tuleb eestisse õppima. Kindlasti on ka temal vaja teha küllaltki palju paberitööd. Ma arvan, et keegi meist ei ole mõelnud sellele, kuidas välisüliõpilane eestis pangakonto avada saaks, või kas näiteks hollandlased saavad oma kaardiga ka eestis maksta. (muide, nemad ei kasuta Visa ja Maestro kaarti nagu põhjamaalased seda teevad). Nii et ei ole hullu. Ma saan hakkama ja oskan edaspidi ka teistele nõu anda. :)
Ja veel ük asi, millest ma mõelnud olen. Kui ma olin Eestis, siis välismaale minek oli vägagi suur asi. Ma kujutan ette, et kui ma oleksin reisinud Amsterdami, siis ma oleksin väga õnnelik olnud. See ei tähenda kindlasti seda, et ma praegu ei oleks, sest mulle tõesti meeldib Holland ja ma arvan, et siinsed linnad on väga kaunid! :) Aga. Siin reisides ei teki mul välismaaloleku tunnet. Ma olen kogu aeg justkui kodus. Istun rongi peale ja sõidan Amsterdami või Rotterdami või Maastrichti ja õhtul koju tagasi. See on umbes nagu istuda hommikul rongi peale, et sõita Tallinnasse ja õhtul tagasi Tartusse. Ja mõelda vaid, kui saaks Saksamaale sõita. Siin olles olen väga palju kuulnud, et Saksamaal on tõelised jõuluturud, mis on väga populaarsed ja üle Euroopa kuulsad. Me võtsime hommikul rongi, kaks tundi ja olimegi Düsseldrofis. Teadsin küll, et lähen teise riiki ja oli küll see soe põnevil-oleku-tunne sees, kui lähed uude kohta, aga see ei ole see: oo, ma olen välismaal tunne. Ma ei oska seda paremini kirjutada ja tõenäoliselt ei saa te seda ka endale ette kujutada, aga vb mõistate, mis ma öelda tahtsin.
Natukene rongi juttu veel. Vb see aitab mu eelnevat juttu lahti mõtestada. Teate, kui kummaline on mõelda (ja ka kogeda), et istud rongi peale, sõidad teise riiki ja tuled õhtul tagasi. See kõik toimub ühe rongipiletiga, keegi ei kontrolli ID-kaarti ega passi, kuna tegelikult ma ju ületasin ikkagi riigipiiri ja mul ei ole vaja vahetada selleks raha, et teises riigis midagi osta. See kõik on lihtsalt ülilihtne. Ma mõtlesin aga selle üle, kuidas siis rongiliiklus toimus, kui ei olnud Schengenit. Kas siis rongiga riigipiiri ületades pidi dokumenti näitama? Või kas kontrolliti kusagil su pagasit? Kui keegi teab, võib mulle kirjutada. :) Aga igatahes on see väga tore, et kõik nii sujuvalt toimib. :)
Täna käisime Düsseldorfis Christmas marketil. Kuigi meil ei ole veel lund, siis ma tunnen täielikult, et minu südames on juba jõulud. Kaks päeva tagasi tegime jõululoosimise, nii et igaüks sai endale ühe sõbra, kellele ta teeb jõulupaki ning pidu toimub meil tuleval reedel. Mul on juba välja mõeldud ka, mis ma teen ja postitan selle järgmisel korral ka blogisse. Aga Saksamaal käimine andis viimase tõuke minu jõulutunde tekkimisele. Düsseldorfi südalinnas oli 6 platsi, millel pakuti erinevaid kaupu müügiks ja loomulikult ei puudunud sealt ka traditsioonilised sakslaste söögid ning hõõgvein ja munaliköör. Ja jõululaulud!!!
Ning ma tundsin, et ma igatsen neid dekoratsioone poodide vaateakendel ja valgusteid majadel, mida meil hakatakse üles panema eestis vist juba novembri keskpaigast. Hollandis on kaunistused ainult tänavatel, ehk siis midagi sellist nagu Tartus Rüütli tänaval. Saksamaal aga oli jõuluhõngu tunda tõesti igal pool.
See oli justkui lavašš, millele oli peale pandud juust ja sink. Ehk siis midagi prantsuse köögist üle võetud.
A Munich delicacy is the this Kartoffel a shredded potato Pattie which is fried in hot oil until golden brown and then served with apple sauce.
Traditsiooniline bradwurst
Väike kringlike ehk bretzel
Õunastruudel
ma ei mäleta selle toidu nime praegu, aga põhimõtteliselt baquette peale määritakse sulajuust, mis tõmmatakse noaga suure juustutüki küljest. Suur juustutükk on nö tuleraudade vahel, kus ta vaikselt sulab ja mullitab.
Soome mesi ja sinep!
Ja Düsseldrofis oli murdmaasuusatamise MK etapp eile ja täna. See oli kohe südalinnas, piki Rheine jõge. Kuna Eestis olles on alati etapi vaatamiseks piletit vaja ning kuna meie peamine eesmärk oli siiski jõuluturg, siis ma piletite hindasid vaatama ei hakanud. Koju jõudes mu uudishimu oli aga kahjuks liiga suur ning ma vaatasin järgi ja selle võistlusel ei olnudki piletit. Ma olin nii pettunud, ma olin ainult kilomeetri kaugusel sellest, et seda võistlust näha ja eestlastele kaasa elada. Aga no, mis siis ikka. Tegime võistlusrajaga ja maskotiga pildid ära, nii et need, kes ei tea, võiksid arvata, et me siiski nägime ka võistlust. :D
Eesti ja Soome lipp kõrvuti.
Video pärast MK etappi Saksa esinejast.
Ma olen happy! :)
Mõnusat jõuluaega kõigile ja olge tublid! :) Kallistan!!!
Täna on teine advent, ilm on peaaegu sama soe, aga mul on vähemalt jõulutunne. Uskumatu, aga see on ka võimalik ilma lumeta. :)
Alvarol oli sünnipäev, kuhu kõik pidid midagi rahvuslikku küpsetama, nii et tegin oma elu esimese kringli. See tuli superhea. Siin on ka pildid sellest.
Kõik olid midagi valmistanud, nii et kaks lauda olid taldrikuid täis, millel oli kõike head ja paremat: austria appelstruudel, hispaania kartuliomlett ja leivad erinevate katetega, soome rullbiskviit (tundsin end nagu kodus) ja soolane piruka, kreeka ahjuvorm hakkliha ja kartuliga pluss veel komme ja krõpse. Pidu võis alata ja kesta kuni hommikuni.
Ja mulle meeldivad need pärast-pidu-hommikud. Ärkasime lõuna paiku üles, sel korral istusime koos köögis, Rob valmistas meile koos oma tüdrukuga Hollandi pannkooke. Nämma. Parim hommik. Kõigil on aega, kuhugi ei ole kiiret. Mida muud veel elult tahta ja õhtul vaatasime filmi.
Siin siis paar pilti ka meie sushi-õhtust. Ma küll olin pigem pealtvaataja rollis, kui seda valmistati, aga maitses see igatahes väga hästi. :) Matu, jaanuaris!!!
Paar päeva tagasi ärkasin hommikul üles ja läksin kööki, et süüa. Ja nagu enamus meist, söön ka mina alati köögis. Olin jogurti endale kaussi ära valanud, kui kuulen karbinat. Mõtlesin, et okei, vb kuulsin midagi valesti. Aga siis kordub see uuesti.. ja uuesti.. ja see oli kindel märk sellest, et kusagil köögis on hiir. Võtsin oma kausi ruttu kaasa ja läksin ära enda tuppa. Ma ei julgenud isegi nõusid minna pesema, enne kui teised üles ärkasid ja kööki tulid. Ma küll ei karda hiiri, aga kohe kindlasti ei soovi ma neid köögis näha, isegi, kui kõik ütlesid, et see on üks väike armas hiir. Ei, hiir ei saa olla väike ja armas.
Nüüdsest on meil üleval hiirelõksud, koos peanut butteriga, kuna hiired armastavad seda rohkem kui juustu! Ja lisaks kallas Mark veel igale poole köögi äärtesse ja nurkadesse piparmündiõli, mis pidi ka aitama. Vähemalt ma pole kaks päeva hiirte krabinat kuulnud.
Sel neljapäeval kutsus Rob meid Tuomase ja Eetuga tema onupoja juurde tudengipeole. Ta sugulane elab student house'is ja nad korraldasid peo, kuhu oli kutsutud 450 inimest. Ja tõesti 450 piletit oli välja müüdud!!! Neidudele oli pilet 12.50 ja noormeestele 15 eurot ning alkohol oli tasuta! Ehk siis said juua õlut ja veini nii palju, kui soovisid. See maja oli muidu neljakorruseline, aga pidu oli kahel esimesel korrusel. Maja ees valvas politseinik, et keegi väljas ei oleks, et mitte naabrite rahu häirida. Enne pidu olid majaelanikud käinud ka naabreid hoiatamas, et pidu tuleb. Esimesel korrusel oli riidehoid, kuhu kõik said oma joped panna. Akende ette olid pandud madratsid, et klaasid terveks jääksid. Inimesed olid reaalselt külg külje kõrval üksteise külge naelutatud ja ega tantsimiseks eriti ruumi ei jäänud. Muusika oli väga vali, vähemalt ma arvan nii, aga kuna inimesed püüdsid esialgu muusikast üle rääkida ja seejärel teistest inimestest üle rääkida, siis ega muusikat ei kuule küll. :D Kui me lahkusime kella nelja ajal, siis põrandal oli 2 cm paksune õllekiht, sest vaadiõlled valati kõik topsidesse- osa topse läheb ikka ümber, kui nii palju inimesi koos on, osad viskasid vahepeal õllet maha, kui enam juua ei tahtnud jne. Igastahes oli see kindlasti meeldejääv ja igas mõttes uskumatu pidu.
natukene räägin ka oma pangakaardi tegemisest. Selleks, et teha isiklikku OV-chipcardi, millega on bussi-ja rongisõit 40% odavam, on mul vaja pangakaarti ja et saada pangakaarti, pidin ma ennast hollandisse sissekirjutama. Ehk siis kõik protseduurid olid üksteisega seotud. Egas siis midagi, kui vaja, siis vaja. Algus läks küllaltki sujuvalt. Aga ma olen siin täpselt kahel korral vihastanud ja see on nende bankade pärast. Ma ei saa aru, miks see süsteem vahepeal nii keeruline peab olema. Sul on vaja nii mitmeid dokumente ja siis sa pead veel maksma selle kaardi avamise eest, kui sa välisüliõpilane oled. Aga kui aus olla, siis ma ei usu, et see on kergem ka sellele välismaalasele, kes tuleb eestisse õppima. Kindlasti on ka temal vaja teha küllaltki palju paberitööd. Ma arvan, et keegi meist ei ole mõelnud sellele, kuidas välisüliõpilane eestis pangakonto avada saaks, või kas näiteks hollandlased saavad oma kaardiga ka eestis maksta. (muide, nemad ei kasuta Visa ja Maestro kaarti nagu põhjamaalased seda teevad). Nii et ei ole hullu. Ma saan hakkama ja oskan edaspidi ka teistele nõu anda. :)
Ja veel ük asi, millest ma mõelnud olen. Kui ma olin Eestis, siis välismaale minek oli vägagi suur asi. Ma kujutan ette, et kui ma oleksin reisinud Amsterdami, siis ma oleksin väga õnnelik olnud. See ei tähenda kindlasti seda, et ma praegu ei oleks, sest mulle tõesti meeldib Holland ja ma arvan, et siinsed linnad on väga kaunid! :) Aga. Siin reisides ei teki mul välismaaloleku tunnet. Ma olen kogu aeg justkui kodus. Istun rongi peale ja sõidan Amsterdami või Rotterdami või Maastrichti ja õhtul koju tagasi. See on umbes nagu istuda hommikul rongi peale, et sõita Tallinnasse ja õhtul tagasi Tartusse. Ja mõelda vaid, kui saaks Saksamaale sõita. Siin olles olen väga palju kuulnud, et Saksamaal on tõelised jõuluturud, mis on väga populaarsed ja üle Euroopa kuulsad. Me võtsime hommikul rongi, kaks tundi ja olimegi Düsseldrofis. Teadsin küll, et lähen teise riiki ja oli küll see soe põnevil-oleku-tunne sees, kui lähed uude kohta, aga see ei ole see: oo, ma olen välismaal tunne. Ma ei oska seda paremini kirjutada ja tõenäoliselt ei saa te seda ka endale ette kujutada, aga vb mõistate, mis ma öelda tahtsin.
Natukene rongi juttu veel. Vb see aitab mu eelnevat juttu lahti mõtestada. Teate, kui kummaline on mõelda (ja ka kogeda), et istud rongi peale, sõidad teise riiki ja tuled õhtul tagasi. See kõik toimub ühe rongipiletiga, keegi ei kontrolli ID-kaarti ega passi, kuna tegelikult ma ju ületasin ikkagi riigipiiri ja mul ei ole vaja vahetada selleks raha, et teises riigis midagi osta. See kõik on lihtsalt ülilihtne. Ma mõtlesin aga selle üle, kuidas siis rongiliiklus toimus, kui ei olnud Schengenit. Kas siis rongiga riigipiiri ületades pidi dokumenti näitama? Või kas kontrolliti kusagil su pagasit? Kui keegi teab, võib mulle kirjutada. :) Aga igatahes on see väga tore, et kõik nii sujuvalt toimib. :)
Täna käisime Düsseldorfis Christmas marketil. Kuigi meil ei ole veel lund, siis ma tunnen täielikult, et minu südames on juba jõulud. Kaks päeva tagasi tegime jõululoosimise, nii et igaüks sai endale ühe sõbra, kellele ta teeb jõulupaki ning pidu toimub meil tuleval reedel. Mul on juba välja mõeldud ka, mis ma teen ja postitan selle järgmisel korral ka blogisse. Aga Saksamaal käimine andis viimase tõuke minu jõulutunde tekkimisele. Düsseldorfi südalinnas oli 6 platsi, millel pakuti erinevaid kaupu müügiks ja loomulikult ei puudunud sealt ka traditsioonilised sakslaste söögid ning hõõgvein ja munaliköör. Ja jõululaulud!!!
Ning ma tundsin, et ma igatsen neid dekoratsioone poodide vaateakendel ja valgusteid majadel, mida meil hakatakse üles panema eestis vist juba novembri keskpaigast. Hollandis on kaunistused ainult tänavatel, ehk siis midagi sellist nagu Tartus Rüütli tänaval. Saksamaal aga oli jõuluhõngu tunda tõesti igal pool.
Ja Düsseldrofis oli murdmaasuusatamise MK etapp eile ja täna. See oli kohe südalinnas, piki Rheine jõge. Kuna Eestis olles on alati etapi vaatamiseks piletit vaja ning kuna meie peamine eesmärk oli siiski jõuluturg, siis ma piletite hindasid vaatama ei hakanud. Koju jõudes mu uudishimu oli aga kahjuks liiga suur ning ma vaatasin järgi ja selle võistlusel ei olnudki piletit. Ma olin nii pettunud, ma olin ainult kilomeetri kaugusel sellest, et seda võistlust näha ja eestlastele kaasa elada. Aga no, mis siis ikka. Tegime võistlusrajaga ja maskotiga pildid ära, nii et need, kes ei tea, võiksid arvata, et me siiski nägime ka võistlust. :D
Video pärast MK etappi Saksa esinejast.
Ma olen happy! :)
Mõnusat jõuluaega kõigile ja olge tublid! :) Kallistan!!!